Kuna ma elan nüüd põhjas, siis ootasin huviga, mis kell koolibuss tulema hakkab. Aga milline kergendus!!! Koolibuss tuleb kell kuus, mitte 5.00 nagu kartsin- saan rahulikult viieni magada. Teisipäeval, kui tunnid lõppesid kell kolm, siis kell 16.50 astusin juba koduuksest sisse. Kolmapäeval kooli ei olnud- ja ei, ei olnud püha jälle nagu võiks arvata, sest pühad on esmaspäeviti (mitte et keegi teaks, mida tähistatakse). Hoopis uputus oli, sest öösel oli palju sadanud ja jõgi oli üle kallaste tulnud ja tee kooli blokeerinud. Tõusin ilusti kell viis üles, pesin ja särki-värki, krabasin lõunakoti ja kõmpisin porteriasse, kell kuus tuli buss. Sõitsime siis inimesi peale võttes umbes pool teed, kui tuli välja, et koolini pole läbipääsu. Kõik pidi ükshaaval koju tagasi toimetama, aga kell 7 olin tagasi kodus.

Kolumbia

Lulada

Bussid

Nevado de Juan Valdez

El Colegio del Sagrado Corazon de Jesus

Kuna meile saksa kool ei istunud, otsustas YFU tugiisik meile uue kooli otsida. See võttis aega mõned nädalad, sest Beatrizi sõnul Calis koole (loe: odavaid, aga samas privaatkoole) napib. Lõpuks olime vedas meil nii palju, et saime isegi valikuvariandid.

1) Väike kool, mida võiks sama hästi ka muuseumiks kutsuda, sest raske oli põrandal või laes tühja kohta leida ja iga meetri järel oli jälle uus muinasjututegelaste kivikuju- isegi kirik oli nagu mängumaja. Mängis klassikaline muusika ja kooliõuel jooksid ringi kukk, kana ja laama, kaugemal paistsid ka puurid mingite muude elukatega. Oli umbes kümme klassi, kui klassiaknast mööda kõndisime, karjuti 'Gringad!!!!!'. Ei teagi, kas õpilased nägid rohkem Tarzani või Zombie'de moodi välja, aga seljas oli neil ülikole koolivorm lipsu, pastelde ja jakiga, mida pidi umbes 4 esimest tundi kindlasti seljas hoidma (30-kraadise kuumaga).

2) Nunnade rajatud tüdrukutekool (+1 poiss klassi kohta), millel nimeks Jeesuse Püha Süda. Juba varem, kui olime rääkinud, et võib-olla sinna kooli lähme, naersid kõik kõval häälel- nii õpetajad, sõbrad kui isegi taksojuhid. Ühed sellepärast, et seal on enamuses ainult tüdrukud, teised sellepärast, et kuuldavasti pidid tunde andma nunnad ja koolivormgi nunnarüüsarnane olema, kolmandad sellepärast, et sealsetel õpilastel on au omada Cali hullemate bitchide mainet. Hoone oli muljetavaldav- kohe saabumisel tundsime, nagu oleks jõudnud paranduslaagrisse. Kõik kohad olid täis pühakute kujusid, ning kooli ees muruplatsil ilutses Jeesust kujutav skulptuur. Lõhnas kahtlaselt. Inimesed tundusid samas toredad ja kuna mu naabrid (kellega juba enne olin väljas käinud) seal koolis käisid, siis tulid nad kohe meiega tutvumistuurile kaasa.

Lõpuks otsustasime tüdrukutegangide kiuste Jeesuse Püha Südame kasuks, sest tähtsam tundus, et inimesed toredad oleksid. Enamuses on seal tõesti tüdrukud, aga siiski on poisse ka- meie klassis 4 ja paralleelklassis koos John Alexanderiga 2. Siiamaani olen ainult ühte nunna näinud, aga see-eest on kooli võimas kirik ja kaks padret- must ja valge. Täna näiteks käisin jälle missal, sest thanksgiving on. Ja bitchide asja vaidlustaksin ka- kui midagi, siis on nad siin veidi lapsikumad kui saksa koolis, aga samas ka palju avatumad ja sõbralikud. Lõhn ei ole seni veel paremaks muutunud- eriti esimesel korrusel ja saalis.

Saksa kool

Pere

Õde: Laura
16-aastane, tegeleb kunstiga. Käisin temaga mõnda aega kunstiklassis. Parim hostõde!! Sain talle rääkida kõigist enda muredest ja rõõmudest ning kellega veel kodus klatshi arutada ja vanemaid kiruda? Pluss hea koos väljas käia. Sundis mind kodus saksakeelseid lastelaule kuulama. Fännab Andres Calamarot, käisime koos kontserdil. Just saatis mulle paar plaati lauludega, mille oli spetsiaalselt mulle teinud. Igatsen!!







Vend: Santiago

Ülitore nüüdseks 14-aastane hostvend, tegi mulle hommikusööki mõnel pühapäevahommikul, kui kedagi teist kodus ei olnud. :) Kodus on üliarmas, kuigi vahepeal veidi agressiivne, oli ka mingi probleem, et on koolis mingi tüübi põhikiusaja. Ükskord tuli purjus koju, siis peale seda läks terve pere psühholoogi juurde (üks kord maksis ka mingi a la 300 krooni ühele inimesele), kes rääkis, et kõik teismelised on lollid ja see aeg ongi kannatamiseks mõeldud ning arvas, et põhiline naise elus on ikka olla hea abikaasa ja lapsi saada. Peale seda intsidenti oli ema shokis ja keelas nii õele kui vennale kõik sõbrad ja peod, niisamagi ei võinud välja minna. Eestikeelseid sõnu hääldab päris tõetruult. Lemmikväljendid on 'Jää vait!' ja 'Vaata ette!', millele järgneb löök peapiirkonda. Üleeile rööviti temalt noa ähvardusel mobiil, kusjuures see juhtus jõusaali ees, isegi käisin seal. Pildi taustal näide sellest, kuidas hostõde modernkunsti praktiseerib- hiljem ema värvis selle üle ja keelas tal edaspidi seintele kriipsugi teha. Põhiteema on, kui ilus ta on- seda räägivad koolikaaslased, naabrid, vanemad ja tunnistab ta isegi. :) Mängib tennist, käib inglise keele ja saksa keele tundides nädalavahetusel.

Ema: Amanda

Isa: Fernando
Koer: Caramelo

On aeg alustada blogiga..

Kuigi tegin juba varakult enne vahetusaastale minekut blogi valmis, ei ole seni siia midagi kirjutanud. Inspiratsioonist just puudust ei ole, kuid mingil põhjusel ei ole Eestist lahkumise järel siia ridagi laekunud ja päevikusse kirjutasin samuti viimati umbes kaks kuud tagasi. Tüüpiline.

Kes seda enam mäletab, mis alguses toimus, kuid kuna aeg on nagu lennanud, siis midagi ikka meenub. Pakkimisega alustasin kaks tundi enne lennujaama sõitmist, kuigi ema arvas juba kaks nädalat enne, et peaksin pakkimist alustama. Nagu ma varemgi talle seletasin ei olnudki vajadust teha varem midagi, mille võib samahästi ka viimasele hetkele jätta. Nagu lennujaamad kinnitust leidis, ei olnud ma midagi maha jätnud- lausa üleliia oli asju. Rebisin siis kotiluku lahti ja eemaldasin sealt kohe hommikumantli, ema haaras ka kõik vedelikud, mida hiljem küll igatsema hakkasin ja imede ime ka hispaania keele õpiku. Haha. Tuli eemaldada ka mõned kommikarbid. Tervitused Brittale ja Kellile- üliarmsad olete! (Emme, arvan, et saada šokolaadi ja Kalevi kommi, kuigi kodujuustu ja õllesigarit sööks ka hea meelega ja siidrit võiks siin demonstreerida). Kuigi teised olid ka veidi hädised, osutus pisarapoetajaks onu...vähemalt enne, kui ma pagasikontrolli suundusin, kes teab, mis pärast lahti läks. :) Siis suundusime Laglega lennukisse ja Prahasse, Prahast Pariisi. Eelnev lend oli ka hilinenud, ning pidime enda hiiglaslike kompsudega lennujaama teise otsa kobima, selleks et leida eest üüüüülipikk järjekord. Kontrollid-värgid läbitud oli Lagle juba päris paanikas, mis oli ka veidi õigustatud, sest lennuki plaanitud väljumisajast oli möödunud umbes tund. Aga nagu ikka, meil vedas ja jõudsime lennukile ja nagu selgus, pidime veel pool tundi starti ootama. Hoolimata sellest, et und ei olnud ja seetõttu lend veidi pikavõitu tundus ning meie ees istunud Indiast pärit reisijad viisakusest kunagi kuulnudki ei olnud, pakkus meelelahutust asjaolu, et Lagle hostvend Kenny oli kuidagi samale lennule sattunud ja Lagle hirmsasti pabistas, et temaga kohtuma peab. Haha. :)

Bogotas ootasid meid Silvia ja Anu. Siis veetsime neli päeva Bogotas Silvia korteris- meie visiidi peamine eesmärk oli külastada Bogota peamiseid kiirtoidukohti. No okei, õppisime ka hispaaniakeelseid roppusi. Selgus, et kolm eestlast ja norrakas on ainsad vahetusõpilased, kes sellel aastal YFUga Kolumbiasse tulnud. Siis suundusime Calisse (aww, koduuu..). Lagle jälle pabistas, et enda perega kohtub. Ma võtsin vabalt, kuigi pere oli mulle ainult koerapildi saatnud.

Pere tundus mul enam-vähem, esimesel õhtul mängisime kohe hostõe-vennaga lauamängu ja pärast läksime välja jalutama, kus nad mulle lahkelt seletasid, et nende elu on suhteliselt masendav, sest nad eriti väljas ei käi ja nad elavad in the middle of nowhere. Ma tegin kohe selgeks, et ei mingit pessimismi. Nad soovitasid mul Vana Tallinna ja vodka heaga kinkimise asemel ära peita, mis pärast seda, kui mu hostisa Vana Tallinna kommi peale läkastama hakkas ja ruttu kogu Vana Tallinna kommist taldrikule kallas ja fuerte pomises, ei tundunudki nii halb mõte.

Esimesel nädalavahetusel läksime kohe Nirvana loodusparki, kus ronisime mäe otsa ja imetlesime vaadet. Loodus on siin super- lilled, liblikad.

Õe sõbrannadega läksime ka cuenterot kuulama- inimesed kogunevad, et kuulata, kuidas mingi tüüp lugusid jutustab. Kuigi, ma alguses muidugi midagi aru ei saanud, oli see niisamagi huvitav, kuidas nad ülielavalt rääkisid ja rahvast oli ka üpriski palju. Sõin enda esimese arepa. :)