Kultuurinädal etc

Vahetund..Aa, ei tähendab see oli tund tegelikult. :D

Lisaks sellele, et tundide ajast Twilighti vaatame ja mõned ennast Cullenite perekonna liikmeks on ristinud (ja teisi hammustavas käivad), on Calisse jõudnud McMaania- uuesti avatakse McDonaldsid. Paljudel juba ammu õhtu Mcis ette planeeritud, midagi kuulsin ka kodus, et võib-olla lähme mõnel päeval perega sööma sinna.

Tulin eile koju Lagle juurest.. me olime järjekordselt rääkinud oma šanssidest silmamunadoonoriks saada. Tee peal nägin laipa keset tänavat, mõtlesin, et liiklusõnnetus äkki, aga taksojuht ütles, et ta lasti maha vist...samas jah tõenäolisem, seal autot ega midagi ei olnud. Täna hostema pidas vajalikuks korrata loengut ohtlikkusest Calis ilmestades seda faktidega a la 6 taksojuhti on ma ei tea mis ajavahemikus ära tapetud juba.

See nädal oli kultuurinädal (suure osa eelmisest nädalast maalisime lippe ja plakateid), mis kulmineerus pühapäevase perepäevaga. Palju aega kulus niisama passimiseks nagu alati, aga vahepeal, kui midagi reaalselt toimus ka, siis iseenesest üritus oli täitsa okei. Raamatukogus õpetati uusi lauamänge, Bellas Artesi koolist tulid kaks tüüpi meie joonistamisannet arendama, õpilased ise olid erinevate asjade kohta uurinud- Kolumbia teadlased, anoreksia, alkoholism, suguhaigused (see paistab kooli üks põhiteemadest olevat..igatahes ma olen palju teada saanud sellest teemast). Palgati tantsuõpetaja ja kostüümid olid väga läbimõeldud, tantsiti erinevate piirkondade tantse (mul ei ole midagi kobiseda, sest ise ma ei tantsinud seal, aga paljud nägid tantsu küll nagu esimest korda), mis oli iseenest lahe, näha milliseid tantse tantsitakse jne. Olid külla tulnud mingisugune bänd teisest koolist ja veel mingi bänd ja veidi profimad tantsijad. :) Mõned olid taaskasutatavast materjalist kostüümid valmis meisterdanud. Kolumbia departamentode lippude sekka olid sattunud ka kaks Eesti lippu. :D Perepäeval midagi väga uut ei toimunud, ikka samad tantsud, kuigi ma selleks ajaks ei jõudnud sinna ja cholado...aa, suured kummijurakad olid püsti pandud (sealhulgas kummist Movistari telk) ja Bingot sai mängida pluss igasugused inimesed olid koos seal.

Võiksin ju veel kirjutada sellest, kuidas lehmad aeg-ajalt teed blokeerivad, bussijuht sõjaväes endale südant käe peale tätoveeris või kuidas ma saksa kooli peole sattusin...ja seejärel enda ekshostpere juurde ööseks jäin...ja Juzzy emaga kokku sain jälle, haha..aga ei, teinekord..

`Cristo es la imagen visible de Dios, que es invisible` alias Piiblilood

Käisime meie fincas (suvila) esimest korda ja sõitsin hobusega. :D Pärast käisime veel Manizalesis härjavõitlust (loe: Castellat) vaatamas.

























Nädalavahetusel pidžaamakas Alexandra juures.
























Vanemad käisid koolis, kus neile räägiti, et me ei tee midagi. Poleks kunagi uskunud, et mitte midagi tehes on nii raske olla. Aga üllatus-üllatus, siin ei tee keegi mitte midagi- peale rääkimise siis. Lagle suurim probleem olevat, et liiga vähe poisse on ja meie eriülesandeid ja plaane, et rohkem keeletunde saada, ootame juba 4 kuud. Tulemus: Lagle on aprillini koduarestis, ema ostis mulle vihiku, hariliku ja lilla ja roosa pastaka ja ütles, et tahab näha, milline mu koolivorm on, sest ta pole näinud (ma tõusen kell 5, kui kõik veel magavad) ja sunnib mind kooli pastlataoliseid kingi ja sokke ostma. Hostema nägi koolis ilusat neitsit, ta tahab tema kohta rohkem lugeda, tädi infolauast lubas talle minuga neitsi kohta informatsiooni saata..aga ta ei ole seda teinud veel, homme pean küsima minema.



Nüüd oleme me palju tublimad ja kui peale pikka ootamist ka õppimiseks läheb, siis haarame vihikud kätte ja kirjutame kõik ilusti üles. Kuigi rahulikult võtmist peab veel harjutame, et pikemaks ajaks kasulikku tegevust oleks, mitte nagu juhtus, et viie tunni mata ülesanded ühe tunniga ära tegime. Teisipäeval tegin füüsika eksamit ja võtsin kaasa piibli, et lugeda, mida arvas San Juan, ja kuidas San Pablo Colosase elanikele epistlit loeb. Päris huvitav iseenesest, aga Juani ja Pabloga küll sajaprotsendiliselt nõustuda ei saa. Võimalik, et olen nüüd hingelises segaduses, sest pidin vastama küsimustele, nagu `kes on jumal?`, `mida tahad muuta religioosses mõttes sina kui kirik`, `põhjenda, kuidas sina oledki kirik`, `kui kirik elab avaliku õigusega kooskõlas, aga jumal on ju loonud ka selle, kas siis kõik on tegelikult osa kiriklikust tervikust`. Vabandan kontekstiliste vigade eest!






Hostema suureks rõõmuks suutis ta mind lõpuks juuksuri juurde viia. See oli tüüpiline väike teeäärne boks, kus üks pensionärist tädike siis mu juukseotsi lõikas (ei kurda, peale blowerit oli soeng kena, pluss 125 krooni, mille ka mu ema maksis).



Ükskord nägin, kuidas tänaval inimesi rööviti, samal päeval tapeti kohas, kus olin 20 minutit varem olnud, üks naine kuue lasuga pähe- iseeneset päris rahulik piirkond oli.


Unidadist ühele tüdrukule oli koju helistatud ja kästud raha kokku korjata ja see ühte kindlasse kohta toimetada, sest ta vanematega oli midagi juhtunud (a la guerilla poolt pantvangi võetud). Kuna tal raha ei olnud ja sugulastele ei lubatud helistada, pakkis ta kokku isa hinnalise kellakollektsiooni ja toimetas selle ilusti helistajate kätte. Vaene isa, kui vanemad koju jõudsid..





Koolibuss sõidab teatavasti 1,5 tundi (varem 2 tundi). Nagu enamus bussikaaslastest, olen minagi peaaegu harjunud poolteist tundi hinge kinni hoidma, sest üks 6-aastane otsustab endal iga kord püksid täis teha, täna voolas piss mööda bussipõrandat ja naine, kes bussis kaasas on, hoidis hinge kinni ja ohkis, kui jube see ikka on ja et bussi peab nüüd pessu saatma.

Merilini ja Kelli uudishimu rahuldades...endised vanemad on oma karmusega eksõdede-vendade sõprusringkonnas kurikuulsad. Ükskord käisin hostõega ta sõbrannal külas, tagasi tulles viidi õde peaaegu haiglasse vereproovi andma, kuigi ta midagi tarvitanud ei olnud. Kui hostvend purjus koju tuli, karjus ema nagu hull ja mõtlesin, et saab närvishoki, sest alkohol on kõige hullem, mis üldse olla võib- hullem veel, kui sõbrad, kes enamus halvad on. :D Peale seda olid nii õde kui vend koduarestis. Aga okei, see mind väga ei puudutanud, kuigi õele tundsin kaasa, ta oli ikka eriti hea hostõde (praegu elan ta sõbranna juures). Aga mis minusse puutus, siis mu ema rääkis minust mingisuguseid asju, mis polnud õiged samal ajal kui ma 5 meetri kaugusel olin ja üleüldse ignoreeris mind, vahepeal tegi isegi mulle tereütlemisest probleemi. Ta oli ka arvamusel, et vahetusaastat ta kellelgi ei soovita, eelkõige sellepärast, et ta oli aasta nii kaugel oma tütrest ja nüüd tulin mina teda temalt röövima. Ükskord olime kodus mina, õde ja ema ja ema hakkas helistama isale, et ta on nii paanikas, et ta on üksi kodus, sest kui ma olen seal, siis ta ei tee temast nagu väljagi. Ühesõnaga ta oli armukade kogu aeg, et tal enda tütrega nii head auhet ei olnud ja süüdistas mind selles. Tal oli isegi öökapil pilt, mis esialgselt oli mu õest, vennast ja minust, kust ta oli mind välja lõiganud. :) Aga okei, siis ühel hommikul helistati YFUst, kust ma polnud mailile mingit vastust saanud ja öeldi, et poole tunni pärast oleksid asjad koos ja et on üllatus, mis must edasi saab. Üllatus missugune!

Ja väike meenutus vaheajast. Juhtus selline asi, et peale seda, kui eelmisel päeval olin klassi omadega Tascades käinud, läksin Juzzy juurde ööseks. Järgmisel päeval nad magasid umbe skella 16-ni ja ta ema kutsus mind centrosse. Mõtlesin, et okei, käisin temaga koos, kus tal oli vaja asju ajada. Siis saime kokku Juzzy isaga ja nad tegid mulle lõuna välja. Käisime San Antonios (seal, kus sel päeval naine tapeti), ronisime üles kiriku juurde mingi pool tundi. Siis läksime nende juurde, aga Juzzy ja ta vend olid ärganud suhtelisel alles. Mis seal ikka, läksin siis ta emaga vanade autode paraadi vaatama, kuna ta mind kutsus. Seal nende empleada poeg läks eemale ära kogu aeg ja siis tahtsime ta eest ennast põõsasse peita, aga me ei pannud tähele, et seljaga otse urineerivale mehele otsa jooksime. Mees ütles umbes, et hullud oleme ja kõik hakkasime naerma. Kui nende juurde tagasi jõudsime, siis mu klassiõde ja ta vend olid läinud juba ja kuna tal telefon eelmisel õhtul vetsupotti kukkus, siis ei saanud temaga ka ühendust võtta. Mõtlesin, et lähen koju lõpuks ka, aga ta ema ikka, et ma olen nii kompleksideta ja toee ja et lähme kontserdile. Ma mõtlesin,et okei, klassiõe õde pidi ka tulema võib-olla hiljem. Kohale jõudsime, siis olid seal veel mu klassiõe isa, kes on advokaat ja ta sõbrad ülikoolist, keda ta oli kohanud siis, kui üks neist vanglas oli, sest ta oli protestinud, et vaesed jäävad rahapuudusel haigla ukse ette surema. Selles ülikoolis pidi üldse proteste ja pomme ja mida iganes olema, ja 3-aastase programmi läbimiseks kulub seal umbes 5 aastat. Kõik olid hästi toredad ja proovisin mingit rahvuslikku ürdijooki ja hiljem läksime salsabaari tantsima, isegi mind said mingil moel liigutama ennast. :D

Ja kuigi teab põhjust, miks Calis viimasel ajal suured tuhatükid lagedast taevast pähe kukuvad, siis võiks teavitada..kas on ehk mõni kõrgem võim mängus?

PS! Andres ja vanaema: kas teie nurjatud avasite piparkoogipaki enne saatmist ja sõite mõned šokolaadid, või oli see keegi Kolumbiast, kes selle kuu aja jooksul, mil pakk Kolumbias ringles, suu magusaks sai, sest ma kuulsin, et seda ka juhtub siin? (Aitäh, aitäh, aitäh paki eest!)

Ja ei avanudki nemad, keegi võõras oli piparkooki maitsnud..

Jõululaupäeval läksime vanaisa juurde terve suguvõsaga, seal mängisme amigo secretot ehk tegime loosipakke, üks onu kinkis mulle pluusi. :) Ma kinkisin vanaisale ema soovitusel küpsised, aga talle meeldis ja kogu aeg tahtis kallistada ja oli küsinud, kus ma olen jne ja kogu aeg ütleb, et see on mu kodu. Jällegi lugesime palveid ja laulsime. Hiljem peale kahtteist läksime ühe onu juurde- üks nõbu oli ülipikk, 1.98, tüdruk oli teinud sada operatsiooni (rasvaimu, tuharaimplantaadid, võltsrinnad, ma arvan, et midagi näos ka) ja ta poiss-sõber oli ka naljakas, aga nad olid ülisõbralikud kõik. :D

Järgmisel hommikul avasime kingipakid, ma sain kaks pluusi, kaks kaelakeed, kõrvarõngad, käevõru, koti ja lubasid veel he moti kinkida, kui ma selle välja valin. :) Läksime isa sõbra suvilasse- seal oli palju inimesi koos ja bänd- laulsid paremini liveis kui mõni eesti kuulsus plaadi peal. :) Ilus oli ja sõitsin mingi iidse ATV-moodi asjaga. Pärast läksime härjavõitlust vaatama

Üleeile läksin kõigepealt Lina juurde, sealt läksime cabalgatat vaatama- hobused tegid tiiru ümber linna (vähemalt lõunaosa). Kõige ees tulid autod ülissuurte kummist kondoomidega, et turvaseksile propagandat teha (kuigi see on ikka tugevas vastuolus, mis meile kooli räägiti- et kondoom on suurim ajaloo pettus ja kõige kurja juur, turvaseksi ei ole olemas, seksida võib ainult abiellus olles), autod Pokeri ja aguardiente reklaamidega. Peale neid natuke politseinikke ja ja siis teised, kes olid enda hobuseid demonstreerima tulnud, sealhulgas ühe klassiõe poiss-sõber ja mõned muud tuttavad. Kogunes palju inimesi koolist ja mujalt. Mõned mehed olid ennast naisteks riietanud, et nii raha teenida- ühel olid õhupallid rindadeks ja suuremaks tagumikuks, blondid lokid ja väike beebi kaasas. Seeliku all oli peidus suuuur võltspeenis ja hiljem selgus, et ta beebi oli samuti pervert. :D Tahtsin nätsu osta ja siis müüja hakkas mulle mingeid eriti kahtlaseid ettepanekuid tegema. :S

Peale seda läksime Mapu, Tiphany ja Maria del Mariga taksot otsima, aga see oli suhtel´iselt võimatu, Palmetto juurest lõpuks õnnestus leida üks, see ka teele hüppates ja taksojuhti anudes. Palmetto ümber ringi tegemiseks kulus umbes tund aega, sest igal pool, kus oli olnud cabalgata, olid ilged ummikud. Lõpuks läksime Jardin Plazasse, et Burger Kingis midagi süüa. Kohtusime Jose, Santiago ja Alvaroga, kes olid reedel õhtul koos Zaras Josele aluspesu valimas. Hiljem tulid veel igasugused inimesed meie klassist. Peale pikka mõtlemise, mis edasi teha ja lõpuks, kui see otsustatud oli, mis viisil minna, läksid kolm inimest taksoga ja me pidime bussiga minema. Siis aga tahtis üks poiss kodust läbi minna ja lõpuks need kolm, kes enne juba taksoga Tascadesse olid läinud olid ülivihased ja oli väike draama. :D Lõpuks peale poolt tundi Jose kodus (maja oli ülilahe), läksime ikkagi kõik taksoga, aga et suurem draama ei tuleks, läksime mõned meetrid varem maha ja valetasime, et tulime bussiga. Tascades tantsisime (paljud olid klassist, siis vee kellegi sõbrad ja teised sõbrad) ja kui ma vahupudeli kätte sain, siis õnnestus mul ühele uuele tuttavale seda täiega näkku lasta, hiljem sain ise tagasi muidugi. :D Ööseks läksin Isabella juurde, ta elab kuskil eriti kaugel lõunas (umbes seal, kus kool). Tal on üliarmas koerakutsikas, ühekuune umbes. :)

Hommikul läksin otse vanaisa juurde sööma, hiljem käisin super conciertol, peamiselt salsaartistid, aga ka reggaetoni ja vallenatot. Kõik tantsisid staadionitribüünidel salsat. Kestis kella viiest neljani hommikul.

28.01.09

jne jne jne, ma ei tea, mis juhtus...

Jõuluaeg on lõplikult kätte jõudnud..

Praegu kuulen, kuidas hostema vigases inglise keeles Merry Christmasit laulab. :) Maja on jõulukaunistustest pungil, kõik meisterdavad pesebret ja teevad vaestele annetusi.

Eile ja täna oli koolis missa Neitsi Maarja auks. Laulsime kõik koos kirikus laule nagu Campanas de Belén ja samal ajal lugesime palveid, täna panime neitsile ka küünlaid ja üks tüdruk, kellel on raha üle, sest ta isal on oma saar või midagi sellist, jagas tervele koolile karastusjooki ja kitsemaitselisi saiapalle. Täna vaatasime koolis peaaegu terve aja filme- üks oli hispaaniakeelne irooniliselt-erootiliselt koomiline film ning teine tüüpiline ameerika armastuskomöödia. Hariv! Vahetunnis nagu ikka, haaratakse kelleltki jalgadest-kätest, surutakse ta pikali maha ja siis kõik hüppavad üksteise otsa.

Eile õhtul oli meil ka unidadi missa. Kohal oli mungariideis padre, hulk naabreid ja mingisugune bänd- kõigil liikmetel olid seljas mustad keebimoodi ürbid, mis olid täis värvilisi linte, mis nad igalt ürituselt saanud on. Kuulasime jutlust, süütasime küünlad ja kõik hakkasid üksteist kallistama. Pärast sai süüa ka- ikka sedasama kitsehõngulist saia, empanadat, riisi piimaga ja arequipet. Tutvusin paljude naabritega ja avastasin, et siin unidadis on mitmeid inimesi, kellega suhelda- mõned tüdrukud ülikoolist ja Catalina ja Felipe, kes eelmisel aastal USAs vahetusõpilased olid.

Täna koolibussi pagasiruumi uks läks lahti ja pooled asjad kukkusid välja- pärast ei õnnestunudki seda enam sulgeda. Ning kui olime poolel teel mäest üles, kus on mu maja, siis suri mootor välja ja buss ei läinud enam tööle. 5 minuti pärast läks, aga 20 sekundit hiljem suri jälle välja. Teisipäeval kuulen, kas ülejäänud ka koju jõudsid (esmaspäeval on püha jälle).

Kuna ma elan nüüd põhjas, siis ootasin huviga, mis kell koolibuss tulema hakkab. Aga milline kergendus!!! Koolibuss tuleb kell kuus, mitte 5.00 nagu kartsin- saan rahulikult viieni magada. Teisipäeval, kui tunnid lõppesid kell kolm, siis kell 16.50 astusin juba koduuksest sisse. Kolmapäeval kooli ei olnud- ja ei, ei olnud püha jälle nagu võiks arvata, sest pühad on esmaspäeviti (mitte et keegi teaks, mida tähistatakse). Hoopis uputus oli, sest öösel oli palju sadanud ja jõgi oli üle kallaste tulnud ja tee kooli blokeerinud. Tõusin ilusti kell viis üles, pesin ja särki-värki, krabasin lõunakoti ja kõmpisin porteriasse, kell kuus tuli buss. Sõitsime siis inimesi peale võttes umbes pool teed, kui tuli välja, et koolini pole läbipääsu. Kõik pidi ükshaaval koju tagasi toimetama, aga kell 7 olin tagasi kodus.

Kolumbia

Lulada

Bussid

Nevado de Juan Valdez

El Colegio del Sagrado Corazon de Jesus

Kuna meile saksa kool ei istunud, otsustas YFU tugiisik meile uue kooli otsida. See võttis aega mõned nädalad, sest Beatrizi sõnul Calis koole (loe: odavaid, aga samas privaatkoole) napib. Lõpuks olime vedas meil nii palju, et saime isegi valikuvariandid.

1) Väike kool, mida võiks sama hästi ka muuseumiks kutsuda, sest raske oli põrandal või laes tühja kohta leida ja iga meetri järel oli jälle uus muinasjututegelaste kivikuju- isegi kirik oli nagu mängumaja. Mängis klassikaline muusika ja kooliõuel jooksid ringi kukk, kana ja laama, kaugemal paistsid ka puurid mingite muude elukatega. Oli umbes kümme klassi, kui klassiaknast mööda kõndisime, karjuti 'Gringad!!!!!'. Ei teagi, kas õpilased nägid rohkem Tarzani või Zombie'de moodi välja, aga seljas oli neil ülikole koolivorm lipsu, pastelde ja jakiga, mida pidi umbes 4 esimest tundi kindlasti seljas hoidma (30-kraadise kuumaga).

2) Nunnade rajatud tüdrukutekool (+1 poiss klassi kohta), millel nimeks Jeesuse Püha Süda. Juba varem, kui olime rääkinud, et võib-olla sinna kooli lähme, naersid kõik kõval häälel- nii õpetajad, sõbrad kui isegi taksojuhid. Ühed sellepärast, et seal on enamuses ainult tüdrukud, teised sellepärast, et kuuldavasti pidid tunde andma nunnad ja koolivormgi nunnarüüsarnane olema, kolmandad sellepärast, et sealsetel õpilastel on au omada Cali hullemate bitchide mainet. Hoone oli muljetavaldav- kohe saabumisel tundsime, nagu oleks jõudnud paranduslaagrisse. Kõik kohad olid täis pühakute kujusid, ning kooli ees muruplatsil ilutses Jeesust kujutav skulptuur. Lõhnas kahtlaselt. Inimesed tundusid samas toredad ja kuna mu naabrid (kellega juba enne olin väljas käinud) seal koolis käisid, siis tulid nad kohe meiega tutvumistuurile kaasa.

Lõpuks otsustasime tüdrukutegangide kiuste Jeesuse Püha Südame kasuks, sest tähtsam tundus, et inimesed toredad oleksid. Enamuses on seal tõesti tüdrukud, aga siiski on poisse ka- meie klassis 4 ja paralleelklassis koos John Alexanderiga 2. Siiamaani olen ainult ühte nunna näinud, aga see-eest on kooli võimas kirik ja kaks padret- must ja valge. Täna näiteks käisin jälle missal, sest thanksgiving on. Ja bitchide asja vaidlustaksin ka- kui midagi, siis on nad siin veidi lapsikumad kui saksa koolis, aga samas ka palju avatumad ja sõbralikud. Lõhn ei ole seni veel paremaks muutunud- eriti esimesel korrusel ja saalis.

Saksa kool

Pere

Õde: Laura
16-aastane, tegeleb kunstiga. Käisin temaga mõnda aega kunstiklassis. Parim hostõde!! Sain talle rääkida kõigist enda muredest ja rõõmudest ning kellega veel kodus klatshi arutada ja vanemaid kiruda? Pluss hea koos väljas käia. Sundis mind kodus saksakeelseid lastelaule kuulama. Fännab Andres Calamarot, käisime koos kontserdil. Just saatis mulle paar plaati lauludega, mille oli spetsiaalselt mulle teinud. Igatsen!!







Vend: Santiago

Ülitore nüüdseks 14-aastane hostvend, tegi mulle hommikusööki mõnel pühapäevahommikul, kui kedagi teist kodus ei olnud. :) Kodus on üliarmas, kuigi vahepeal veidi agressiivne, oli ka mingi probleem, et on koolis mingi tüübi põhikiusaja. Ükskord tuli purjus koju, siis peale seda läks terve pere psühholoogi juurde (üks kord maksis ka mingi a la 300 krooni ühele inimesele), kes rääkis, et kõik teismelised on lollid ja see aeg ongi kannatamiseks mõeldud ning arvas, et põhiline naise elus on ikka olla hea abikaasa ja lapsi saada. Peale seda intsidenti oli ema shokis ja keelas nii õele kui vennale kõik sõbrad ja peod, niisamagi ei võinud välja minna. Eestikeelseid sõnu hääldab päris tõetruult. Lemmikväljendid on 'Jää vait!' ja 'Vaata ette!', millele järgneb löök peapiirkonda. Üleeile rööviti temalt noa ähvardusel mobiil, kusjuures see juhtus jõusaali ees, isegi käisin seal. Pildi taustal näide sellest, kuidas hostõde modernkunsti praktiseerib- hiljem ema värvis selle üle ja keelas tal edaspidi seintele kriipsugi teha. Põhiteema on, kui ilus ta on- seda räägivad koolikaaslased, naabrid, vanemad ja tunnistab ta isegi. :) Mängib tennist, käib inglise keele ja saksa keele tundides nädalavahetusel.

Ema: Amanda

Isa: Fernando
Koer: Caramelo

On aeg alustada blogiga..

Kuigi tegin juba varakult enne vahetusaastale minekut blogi valmis, ei ole seni siia midagi kirjutanud. Inspiratsioonist just puudust ei ole, kuid mingil põhjusel ei ole Eestist lahkumise järel siia ridagi laekunud ja päevikusse kirjutasin samuti viimati umbes kaks kuud tagasi. Tüüpiline.

Kes seda enam mäletab, mis alguses toimus, kuid kuna aeg on nagu lennanud, siis midagi ikka meenub. Pakkimisega alustasin kaks tundi enne lennujaama sõitmist, kuigi ema arvas juba kaks nädalat enne, et peaksin pakkimist alustama. Nagu ma varemgi talle seletasin ei olnudki vajadust teha varem midagi, mille võib samahästi ka viimasele hetkele jätta. Nagu lennujaamad kinnitust leidis, ei olnud ma midagi maha jätnud- lausa üleliia oli asju. Rebisin siis kotiluku lahti ja eemaldasin sealt kohe hommikumantli, ema haaras ka kõik vedelikud, mida hiljem küll igatsema hakkasin ja imede ime ka hispaania keele õpiku. Haha. Tuli eemaldada ka mõned kommikarbid. Tervitused Brittale ja Kellile- üliarmsad olete! (Emme, arvan, et saada šokolaadi ja Kalevi kommi, kuigi kodujuustu ja õllesigarit sööks ka hea meelega ja siidrit võiks siin demonstreerida). Kuigi teised olid ka veidi hädised, osutus pisarapoetajaks onu...vähemalt enne, kui ma pagasikontrolli suundusin, kes teab, mis pärast lahti läks. :) Siis suundusime Laglega lennukisse ja Prahasse, Prahast Pariisi. Eelnev lend oli ka hilinenud, ning pidime enda hiiglaslike kompsudega lennujaama teise otsa kobima, selleks et leida eest üüüüülipikk järjekord. Kontrollid-värgid läbitud oli Lagle juba päris paanikas, mis oli ka veidi õigustatud, sest lennuki plaanitud väljumisajast oli möödunud umbes tund. Aga nagu ikka, meil vedas ja jõudsime lennukile ja nagu selgus, pidime veel pool tundi starti ootama. Hoolimata sellest, et und ei olnud ja seetõttu lend veidi pikavõitu tundus ning meie ees istunud Indiast pärit reisijad viisakusest kunagi kuulnudki ei olnud, pakkus meelelahutust asjaolu, et Lagle hostvend Kenny oli kuidagi samale lennule sattunud ja Lagle hirmsasti pabistas, et temaga kohtuma peab. Haha. :)

Bogotas ootasid meid Silvia ja Anu. Siis veetsime neli päeva Bogotas Silvia korteris- meie visiidi peamine eesmärk oli külastada Bogota peamiseid kiirtoidukohti. No okei, õppisime ka hispaaniakeelseid roppusi. Selgus, et kolm eestlast ja norrakas on ainsad vahetusõpilased, kes sellel aastal YFUga Kolumbiasse tulnud. Siis suundusime Calisse (aww, koduuu..). Lagle jälle pabistas, et enda perega kohtub. Ma võtsin vabalt, kuigi pere oli mulle ainult koerapildi saatnud.

Pere tundus mul enam-vähem, esimesel õhtul mängisime kohe hostõe-vennaga lauamängu ja pärast läksime välja jalutama, kus nad mulle lahkelt seletasid, et nende elu on suhteliselt masendav, sest nad eriti väljas ei käi ja nad elavad in the middle of nowhere. Ma tegin kohe selgeks, et ei mingit pessimismi. Nad soovitasid mul Vana Tallinna ja vodka heaga kinkimise asemel ära peita, mis pärast seda, kui mu hostisa Vana Tallinna kommi peale läkastama hakkas ja ruttu kogu Vana Tallinna kommist taldrikule kallas ja fuerte pomises, ei tundunudki nii halb mõte.

Esimesel nädalavahetusel läksime kohe Nirvana loodusparki, kus ronisime mäe otsa ja imetlesime vaadet. Loodus on siin super- lilled, liblikad.

Õe sõbrannadega läksime ka cuenterot kuulama- inimesed kogunevad, et kuulata, kuidas mingi tüüp lugusid jutustab. Kuigi, ma alguses muidugi midagi aru ei saanud, oli see niisamagi huvitav, kuidas nad ülielavalt rääkisid ja rahvast oli ka üpriski palju. Sõin enda esimese arepa. :)