On aeg alustada blogiga..

Kuigi tegin juba varakult enne vahetusaastale minekut blogi valmis, ei ole seni siia midagi kirjutanud. Inspiratsioonist just puudust ei ole, kuid mingil põhjusel ei ole Eestist lahkumise järel siia ridagi laekunud ja päevikusse kirjutasin samuti viimati umbes kaks kuud tagasi. Tüüpiline.

Kes seda enam mäletab, mis alguses toimus, kuid kuna aeg on nagu lennanud, siis midagi ikka meenub. Pakkimisega alustasin kaks tundi enne lennujaama sõitmist, kuigi ema arvas juba kaks nädalat enne, et peaksin pakkimist alustama. Nagu ma varemgi talle seletasin ei olnudki vajadust teha varem midagi, mille võib samahästi ka viimasele hetkele jätta. Nagu lennujaamad kinnitust leidis, ei olnud ma midagi maha jätnud- lausa üleliia oli asju. Rebisin siis kotiluku lahti ja eemaldasin sealt kohe hommikumantli, ema haaras ka kõik vedelikud, mida hiljem küll igatsema hakkasin ja imede ime ka hispaania keele õpiku. Haha. Tuli eemaldada ka mõned kommikarbid. Tervitused Brittale ja Kellile- üliarmsad olete! (Emme, arvan, et saada šokolaadi ja Kalevi kommi, kuigi kodujuustu ja õllesigarit sööks ka hea meelega ja siidrit võiks siin demonstreerida). Kuigi teised olid ka veidi hädised, osutus pisarapoetajaks onu...vähemalt enne, kui ma pagasikontrolli suundusin, kes teab, mis pärast lahti läks. :) Siis suundusime Laglega lennukisse ja Prahasse, Prahast Pariisi. Eelnev lend oli ka hilinenud, ning pidime enda hiiglaslike kompsudega lennujaama teise otsa kobima, selleks et leida eest üüüüülipikk järjekord. Kontrollid-värgid läbitud oli Lagle juba päris paanikas, mis oli ka veidi õigustatud, sest lennuki plaanitud väljumisajast oli möödunud umbes tund. Aga nagu ikka, meil vedas ja jõudsime lennukile ja nagu selgus, pidime veel pool tundi starti ootama. Hoolimata sellest, et und ei olnud ja seetõttu lend veidi pikavõitu tundus ning meie ees istunud Indiast pärit reisijad viisakusest kunagi kuulnudki ei olnud, pakkus meelelahutust asjaolu, et Lagle hostvend Kenny oli kuidagi samale lennule sattunud ja Lagle hirmsasti pabistas, et temaga kohtuma peab. Haha. :)

Bogotas ootasid meid Silvia ja Anu. Siis veetsime neli päeva Bogotas Silvia korteris- meie visiidi peamine eesmärk oli külastada Bogota peamiseid kiirtoidukohti. No okei, õppisime ka hispaaniakeelseid roppusi. Selgus, et kolm eestlast ja norrakas on ainsad vahetusõpilased, kes sellel aastal YFUga Kolumbiasse tulnud. Siis suundusime Calisse (aww, koduuu..). Lagle jälle pabistas, et enda perega kohtub. Ma võtsin vabalt, kuigi pere oli mulle ainult koerapildi saatnud.

Pere tundus mul enam-vähem, esimesel õhtul mängisime kohe hostõe-vennaga lauamängu ja pärast läksime välja jalutama, kus nad mulle lahkelt seletasid, et nende elu on suhteliselt masendav, sest nad eriti väljas ei käi ja nad elavad in the middle of nowhere. Ma tegin kohe selgeks, et ei mingit pessimismi. Nad soovitasid mul Vana Tallinna ja vodka heaga kinkimise asemel ära peita, mis pärast seda, kui mu hostisa Vana Tallinna kommi peale läkastama hakkas ja ruttu kogu Vana Tallinna kommist taldrikule kallas ja fuerte pomises, ei tundunudki nii halb mõte.

Esimesel nädalavahetusel läksime kohe Nirvana loodusparki, kus ronisime mäe otsa ja imetlesime vaadet. Loodus on siin super- lilled, liblikad.

Õe sõbrannadega läksime ka cuenterot kuulama- inimesed kogunevad, et kuulata, kuidas mingi tüüp lugusid jutustab. Kuigi, ma alguses muidugi midagi aru ei saanud, oli see niisamagi huvitav, kuidas nad ülielavalt rääkisid ja rahvast oli ka üpriski palju. Sõin enda esimese arepa. :)